Danielle Moore
Kas saate K2-vitamiini võtta, kui te võtate K-vitamiini antagoniste, nagu makula ja varfariin? Neid kahte ravimit nimetatakse kõnekeeles verevedeldajateks. Nad pärsivad vere hüübimist ja väidetavalt hoiavad ära südameinfarkti ja insultide.
Kas te võite võtta, kui te võtate verevedeldajaid?
K2-vitamiin on oluline vitamiin. Juba mitmendat aastat on järjest enam soovitatud toidulisandina võtta K2-vitamiini, eriti koos D-vitamiiniga. Kui D-vitamiin soodustab kaltsiumi imendumist soolestikust, siis nüüd peaks vitamiin K2 tagama kaltsiumi õige ümberjaotumise, st. et see satub luusse ja ei ladestu veresoonte seintele.
Paljud inimesed võtavad aga K-vitamiini antagoniste – tuntud ka kui verevedeldajaid. Seni on räägitud, et K2-vitamiini võtmine on sel juhul rangelt keelatud. Seetõttu võitlevad haiged sageli K2-vitamiini puuduse tagajärgedega. Vahepeal on üha rohkem tõendeid selle kohta, et K2-vitamiini ei tohiks võtta mitte ainult siis, kui te võtate verevedeldajaid, vaid seda tuleks võtta isegi tervena püsimiseks ja kõrvaltoimete vältimiseks.
Aga kas verevedeldajad ikka üldse aitavad? Nende toime põhineb ju K2-vitamiini toime pärssimisel, seega tundub K2-vitamiini võtmine siinkohal ebaloogiline.
(Märkus: see puudutab eranditult K-vitamiini antagonisti tüüpi verevedeldajaid (nt makula, varfariin jne). Seetõttu ei puuduta see teisi verd vedeldavaid või antikoagulante, nagu ASA, klopidogreel, rivaroksabaan jne.
K-vitamiinil on kehas need ülesanded
K-vitamiin osaleb kehas paljudes erinevates tegevustes. Näiteks hoolitseb see luude hea mineraliseerumise ehk suure luutiheduse eest ning seetõttu peetakse seda oluliseks osteoporoosi kaitsefaktoriks. Lisaks reguleerib K-vitamiin kaltsiumi taset veres, mis samal ajal hoiab ära veresoonte lupjumise.
K-vitamiini üheks põhiülesandeks on ka nn hüübimisfaktorite moodustamine. Need on teatud vere valgud, mis vigastuse korral tagavad verejooksu kiire peatumise ja haava paranemise.
Kui nende hüübimisfaktorite funktsioon on geneetilise defekti tõttu häiritud, võite isegi kõige väiksematest haavadest veritseda (hemofiilia).
Nii toimivad K-vitamiini antagonistide rühma kuuluvad verevedeldajad
K-vitamiini antagonistide rühma kuuluvate verevedeldajate hulka kuuluvad näiteks varfariin (nt Coumadin) ja fenprokumoon (nt Marcumar või Marcoumar) (18). Need sekkuvad nüüd otse K-vitamiini tsüklisse. Kuna need inhibeerivad ensüümi, mis tavaliselt aktiveeriks mitteaktiivse K-vitamiini, kui seda vaja läheb, st kui on vaja uusi hüübimisfaktoreid.
Järelikult väheneb aktiivse K-vitamiini tase veres. Nüüd moodustub vähem hüübimisfaktoreid ja veri jääb "õhukeseks". Samas puudub K-vitamiin loomulikult ka kõigi muude oluliste ülesannete jaoks (luutihedus, kaitse osteoporoosi eest, kaitse veresoonte lupjumise (= arterioskleroos) eest).
Verevedeldajatel võivad olla sellised tagajärjed ja kõrvaltoimed
Kuna K-vitamiini antagonistid vedeldavad verd, on nende ravimite tavaline kõrvaltoime liiga õhuke veri, mis võib põhjustada sisemist verejooksu. 2013. aasta uuring näitas, et 41 protsenti 100 insuldihaigest kannatas pärast K-vitamiini antagonistide võtmist keskmiselt 19 kuud sisemise verejooksu all.
2016. aasta uuring näitas isegi, et ravimid (dialüüsi vajava kodade virvendusarütmiaga patsientidel) mitte ainult ei suurendanud verejooksu riski, vaid ei näidanud isegi lubatud toimet. Nad ei suutnud vähendada insuldi ega suremuse riski.
2006. aasta uuring näitas ka, et patsientidel, kes võtsid regulaarselt K-vitamiini antagoniste, tekkis K-vitamiini vaeguse tõttu rohkem luumurde kui patsientidel, kes ei pidanud selliseid ravimeid võtma. Ja 2015. aasta uuring näitas, et vanematel patsientidel (60–80-aastased) on pikaajalise varfariini kasutamisel suurenenud osteoporoosi ja ateroskleroosi risk.
Kahes 2012. ja 2016. aasta uuringus leiti samuti, et K-vitamiini antagonistid suurendasid oluliselt arterioskleroosi riski.
Nii et igaüks, kes võtab K-vitamiini antagoniste, kannatab varem või hiljem K-vitamiini vaeguse käes ja võib kannatada selle puuduse vastavate tagajärgede all. Niisiis, kas peaksite võtma K-vitamiini, kui võtate K-vitamiini vaeguse vältimiseks verevedeldajaid? Või pole K-vitamiini antagonistid enam tõhusad?
Nii toimib K-vitamiin, kui võtta seda koos K-vitamiini antagonistidega
Seni on K-vitamiini antagonisti tüüpi verevedeldajaid kasutavatele patsientidele soovitatud mitte alla neelata K-vitamiini toidulisandeid ning kõige parem on mitte süüa liiga palju K-vitamiini rikkaid toite, nagu spinat, mangold, lehtkapsas, spargelkapsas jne.
Kuid tegelikult näitas 2007. aasta uuring, et liiga vähe K-vitamiini võib vastavatel patsientidel probleeme tekitada. Avastati, et patsiendid, kes võtsid varfariini, kuid kannatasid alati kõikuva INR-i taseme all, tarbisid toidust palju vähem K-vitamiini kui patsiendid, kelle INR-i tase oli stabiilne.
K-vitamiini antagonistiga patsiendid saavad oma vere hüübivuse mõõtmiseks kasutada INR väärtust. Kui tervetel inimestel on INR väärtus 1, siis kodade virvendusarütmia all kannatavate või tromboosi ennetamist vajavate patsientide veres on INR väärtus 2 kuni 3. Nende puhul on eesmärk saavutada märkimisväärne. vedelam” veri kui põhimõtteliselt normaalne.
Eespool nimetatud 2007. aasta uuringus anti kõikuvate INR-väärtustega patsientidele kuue kuu jooksul iga päev 150 µg K-vitamiini või platseebopreparaati. K-vitamiini rühmas stabiliseerusid INR väärtused märgatavalt 33 patsiendil 35-st, mida platseeborühmas peaaegu ei juhtunud. 2013. aasta ülevaade kinnitas neid järeldusi viie uuringu analüüsi kaudu
Veelgi enam, juba 2003. aastal näitas rottidega tehtud uuring, et K2-vitamiini manustamine suutis kaitsta varfariiniga ravitud loomi arterioskleroosi eest. K1-vitamiinil aga siin mingit mõju ei olnud, seega tundub K2-vitamiini võtmine mõttekam.
Kas peaksite võtma K2-vitamiini, kui peate võtma verevedeldajaid?
Loomulikult ei tohiks kohe võtta K2-vitamiini koos verevedeldajatega. Te peaksite seda tegema alles konsulteerides oma arstiga niipea, kui ta on siin esitatud uuringuolukorraga tutvunud.
Tihti piisab – nagu eespool juba märgitud –, kui võtta iga päev koos toiduga ligikaudu sama kogus K-vitamiini. Oluline on, et siin ei oleks suuri kõikumisi. Nii et ärge sööge täna kahte portsjonit spinatit, homme kahte portsjonit lehtkapsast ja seejärel kahe nädala jooksul üldse köögivilju. Selle asemel veenduge, et saaksite regulaarselt K-vitamiini tervislikest K-vitamiini sisaldavatest köögiviljadest.
Kui soovid võtta K-vitamiini, siis vali K2-vitamiin – nimelt taimne vorm MK-7, kuna see on ilmselt organismile palju kergemini seeditav kui looma MK-4.
Kas K-vitamiini antagonistid üldse aitavad?
Kõigi K-vitamiini antagonistide ülalloetletud kõrvaltoimete puhul ütleb haigestunud inimene loomulikult endale, et need ei puuduta kõiki ja eelistab leppida ühe või teise kõrvalmõjuga, kui ta on vähemalt tulevikus eluohtlike sündmuste eest kaitstud. nagu tromboos. emboolia, insult ja südameatakk.
Kuid isegi see pole kindel. Üks vanem 1994. aasta uuring näitas, et kodade virvendusarütmiaga patsientidel (65-aastased ja vanemad) tuli 33 inimest ravida K-vitamiini antagonistidega, et vältida insuldi ainult ühel neist patsientidest. Tulemuste määr on seega 1:33. Noorematel patsientidel (alla 65-aastastel) ei olnud võimalik määrata kasulikku toimet.
Värskem 2017. aasta ülevaade näitas, et verevedeldajad ei olnud süvaveenide tromboosist (või kopsuembooliast) põhjustatud surma ärahoidmisel paremad kui platseebo.
Sellegipoolest on ka arvukalt uuringuid, mis on näidanud verevedeldajate ennetavat toimet, nii et vahendeid ei tohiks loomulikult nimetada ebatõhusaks. Sellest hoolimata ei tee paha mõelda ka muudele või lisameetmetele.
Kas verevedeldajatele on alternatiive?
Kui rääkida verevedeldajatele alternatiividest, siis paljud inimesed otsivad lihtsalt muid vahendeid. Väidetavalt on need looduslikud ravimid, mis vedeldavad verd täpselt nagu ravimid, kuid millel pole kõrvalmõjusid. Kuigi on olemas looduslikke ravimeid, millel on positiivne mõju vere hüübimisele, ei tea keegi, kas ainult nende preparaatide võtmisest piisab, et kaitsta tromboosi, insultide ja südameinfarkti eest.
Terviklikust vaatenurgast ei ole aga tegemist sugugi lihtsalt ühe ravimi vahetamisega teise vastu, pigem on tegemist üldise elukorralduse muutmisega selliselt, et keha saaks ise taastuda ja taastuda. Ainuüksi mõne ravimi – olgu siis tavameditsiinilise või loodusliku – võtmine ei too seega kunagi kaasa paranemist.
Selles kontekstis on huvitav 2013. aasta uuring, mis mitte ainult ei näidanud, et Vahemere dieedi reegleid järginud inimesed põdesid kodade virvendusarütmiat harvemini, vaid ka seda, et selline toitumisviis viis kodade virvendusarütmia spontaanse paranemiseni.
Järeldus: K-vitamiin ja verevedeldajad
Igaüks, kes võtab K-vitamiini antagonisti tüüpi verevedeldajaid, võib probleemideta süüa K-vitamiini rikkaid toite, kuid peaks tagama nende K-vitamiinirikaste toitude regulaarse varu ja vältima selles osas kõikumisi, st kontrollima alati samal ajal INR-i. . kontrolli väärtust.
Kui soovite K-vitamiini täiendavalt võtta, võite ka seda teha, kuid peaksite seda oma arstiga arutama. K-vitamiini tarbimine võib isegi viia varem kõikunud INR väärtuste stabiliseerumiseni.
K2-vitamiini võtmine MK-7-na nõuab väiksemaid annuseid kui MK-4. Kuna MK-7 saab paremini omastada ja organism ära kasutada kui MK-4.
ASA ja K-vitamiin
K-vitamiini antagonistidel (Marcumar ja varfariin) on vere vedeldamisel erinev toimemehhanism kui ASA-l. Kui K-vitamiini antagonistid alandavad K-vitamiini taset, siis ASA mitte. Seetõttu pole sellist asja nagu ASS-iga seotud K-vitamiini puudus.
Kui vajate ASD-ga patsiendina K-vitamiini näiteks D-vitamiini võtmise või vähese K-vitamiini sisaldusega toidus või – arstiga konsulteerides – ateroskleroosi ennetamiseks, siis võite võtta K2-vitamiini individuaalselt sobiv annus, nt B. 50–100 µg päevas (arutage arsti või mittearstiga). K2-vitamiini tilkadega (kapslite asemel) saate vitamiini doseerida eriti individuaalselt.
