John Myers
Piim on ilmselt üks vastuolulisemaid toiduaineid. Mõned hindavad neid eelkõige kaltsiumiallikana ja tarbivad neid regulaarselt ka jogurti, juustu jms kujul. Teised lükkavad need tagasi eetilistel või tervislikel põhjustel.
Pastöriseeritud lehmapiim sisaldab vähki põhjustavaid hormoone
Võimalik seos vähi ja toiduga manustatud hormoonide vahel on teadlastele juba ammu pinnuks silmas. Harvardi ülikooli uuring seostas nüüd tööstuslikest piimafarmidest pärit pastöriseeritud lehmapiima ja hormoonidega seotud vähktõbe.
Inimese östrogeeniga kokkupuute seisukohalt on kõige suurem probleem lehmapiim, kuna see sisaldab märkimisväärses koguses naissuguhormoone,
selgitas dr. Ganmaa Davaasambuu, Ph.D., õppejuht. Looduslike östrogeenide kantserogeenne potentsiaal on kuni 100,000 korda suurem kui näiteks pestitsiidides sisalduvatel hormoonitaolistel ainetel.
Teadlased seostasid pastöriseeritud piima terviseriski vabrikulaadse lüpsiprotsessiga tehasepõllumajanduses, mida nimetatakse kontsentreeritud loomade söötmistoiminguteks (CAFO). Sel viisil lüpstud lehmade piim sisaldab liiga palju östroonsulfaati.
Arvatakse, et see östrogeeniühend põhjustab munandi-, eesnäärme- ja rinnavähki. Mis aga eristab tööstuslikku lüpsi tavadest traditsioonilistest?
Tööstuslikud lüpsiprotsessid põhjustavad piimas hormoonide tõusu
Tööstuslikes meiereides lüpstakse lehmi kuni 300 päeva aastas, et "põllumajandusloomade" piimapotentsiaali võimalikult palju ära kasutada. Hormoonidega seotud vähkkasvajate põhjuseks võib aga olla eelkõige tiinete lehmade lüpsmine. Sest mida kaugemal on lehm tiinuse ajal, seda rohkem hormoone tema piim sisaldab. Tugevalt tiinete lehmade piim sisaldab kuni 33 korda rohkem östroonsulfaati kui äsja poeginud lehmade piim.
Eriti selgelt ilmnes hormoonide erinevus tänapäevaste piimafarmide lehmapiima ja Mongoolia lehmade toorpiima vahel.
Traditsioonilistes pastoraalsetes ühiskondades nagu Mongoolia lüpstakse lehmi ainult elamiseks, maksimaalselt viis kuud aastas ja ainult tiinuse varases staadiumis, põhjendas dr Davaasambuu rahvusvahelise uuringu näitu. Sellest lähtuvalt on hormoonide tase Mongoolia lehmapiimas oluliselt madalam.
Harvardi ülikooli uurimisrühma hinnangul on kasumipõhisest piimakarjakasvatusest saadud ülimalt hormoonisisaldusega piima ja piimatoodete tarbimine selge näitaja hormoonidega seotud vähkkasvajate esinemissagedusest. Piima ja vähi seos on aga teada juba ammu, nagu on näidanud ka varasemad uuringud.
Varasemad vähiuuringud viitasid ka piimatarbimisele
Rahvusvahelises võrdlevas uuringus on dr Davaasambuu hüpotees, et piimatoodete tarbimine suurendab tõenäosust haigestuda vähki. Toitumisharjumuste ja vähi esinemissageduse vahelist seost uuriti 42 riigis. Selgus, et piima või juustu tarbimise ja munandivähi vahel on seos. Vähi esinemissagedus oli kõrgeim Šveitsis ja Taanis, riikides, kus juust on omamoodi rahvustoit. Seevastu sellised riigid nagu Alžeeria, kus piimatooteid tarbitakse harvemini, teatavad vähem vähijuhtudest.
Selge seos piima ja vähi vahel on tekkimas ka Jaapanis. Viimase 50 aasta suurenenud piimatarbimisega on suurenenud ka eesnäärmevähi juhtude arv. Rinnavähi uuringud seevastu hoiatasid spetsiaalselt piima ja juustu eest. Teine uuring kinnitas, et piimaga toidetud rottidel tekkis suurem tõenäosus kasvajate tekkeks kui rottidel, kes jõid selle asemel vett.
Tarbijatena peame kahtluse alla seadma piimatööstuse lobby poolt meile müüdavate kaubanduslike piimatoodete kasu tervisele. Kas piim pole pigem oskuslikult turustatud võlts, mis peitub massilise kaubapiima taga?
Pastöriseerimine – tänane piim ei ole enam looduslik toode
Lapsed, jooge piima, et kasvaksite suureks ja tugevaks! Täiskasvanud joovad piima tugevate luude jaoks! – Sellega on sarnased ka piimareklaami loosungid, mis panevad iga päev meie tervise huvides südamele piima lisaportsu. Tuhandeid aastaid tagasi hindasid muistsed sumerid, egiptlased, indiaanlased, kreeklased ja roomlased värsket piima kui tervendavat eliksiiri ning hakkasid kasvatama kohupiima, võid ja juustutooteid. Tänane kaubanduslik supermarketi väljaanne pole aga enam ehtne loodustoode ja selle tervendav toime on äärmiselt küsitav.
Piim, mida me täna joome, on väga vähe seotud piimaga, mida meie esivanemad jõid, küsis dr Davaasambuu Harvardi ülikooli Gazetteklaris.
"Piima revolutsiooni" jaoks oli otsustav Louis Pasteuri avastus selle säilimise kohta 19. sajandil. Niinimetatud pastöriseerimine hõlmab piima kuumutamist temperatuurini 60–90 kraadi ja seejärel kiiret jahutamist. See protsess tapab nii kahjulikke mikroorganisme kui ka piimhappebaktereid. Viimane põhjustab tavaliselt värske piima kiiret hapnemist. Pastöriseerimine andis meile hoopis pikaealise “UHT-piima”. Sündis tööstuslik piimakarjakasvatus. Aga mis hinnaga?
Masstootmine tekitab massilisi kaebusi
Meie esivanemate mõõdukast piimatarbimisest on meie laiuskraadidel välja kujunenud tõeline piimaahnus. Keskmine sakslane tarbib umbes 67 liitrit piima aastas. Piimatööstus annab meie piimatarbimiseks vastavad juhised reklaami vormis moto “More is(s)t more” järgi. Võimalikud kõrvalmõjud, mida meie kaasaegne pikaealine piim võib endaga kaasa tuua (nt vastuvõtlikkus külmetushaigustele ja infektsioonidele, sooleprobleemid, hingamisteede ja nahahaigused), jäetakse peavoolumeedias peaaegu täielikult tähelepanuta.
Sest pastöriseerimise ja homogeniseerimisega pole me piimale mitte ainult pikemat säilivusaega saavutanud. Pastöriseerimisel denatureeritud piimavalk (kaseiin) või homogeniseerimisel muudetud piimarasv võib samuti põhjustada lehmapiima talumatust. Lisaks on küsitav kuumutatud piima tegelik elutähtsate ainete sisaldus ning piimatarbimise seos osteoporoosiga, seda enam, et osteoporoosi määr on kõrgeim riikides, kus piima tarbitakse ohtralt.
Harvardi ülikooli vähiuuringuga on aga tööstusliku piima probleem saavutanud uue mõõtme, mistõttu on nüüd veel üks argument taimse dieedi kasuks.
Dr Davaasambuu pooldab mõõdukat piimakarjakasvatust Mongoolia mudeli eeskujul, mille puhul ei lüpsta tiineid või tugevalt tiineid lehmi, et vähendada hormoonide riski. Võiksime piimadilemmast kergesti pääseda, kui kasutaksime taimset piima (nt kaera-, riisi-, mandli-, sarapuupähkli- või seesamipiima) ja täidaksime oma kaltsiumivajaduse nt B. cover roheliste lehtköögiviljade, pähklite, seemnete ja pseudoteraviljade kaudu.
