Elizabeth Bailey
Kalatööstus hävitab ookeane ja kalavarud muutuvad napiks. Kas me ei tohi enam kala süüa? Analüüs.
Netflixi dokumentaalfilm Seaspiracy jõudis sel kevadel kümne enimvaadatud filmi hulka. Ta raputas ilmselt paljusid inimesi. Pilliloos: ülepüütud mered, maffialaadsed struktuurid kalatööstuses ja väidetavad jätkusuutlikkuse hülged, mis pole oma paberit väärt.
Kõiki filmis leiduvaid fakte pole õigesti uuritud ja see võib ka pisut liiga skandaalitseda, nagu seda süüdistavad isegi merekaitsjad. Kuid põhisõnum on õige: olukord on tõsine. Väga tõsiselt.
93 protsenti kalavarudest püüdis oma piirini
Kalanälg on palju suurem, kui ookeanid pakuvad. Tulemuseks on ülepüük, mis mõjutab nii suuri ookeane kui ka väikest Läänemerd meie ukse ees.
93 protsenti maailma kalavarudest on püütud piirini, enam kui kolmandik neist on juba ülepüütud, selgus eelmisel aastal Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kalandusraportist. 90 protsenti suurtest röövkaladest nagu tuunikala, mõõkkala ja tursk on ookeanidest juba kadunud.
Kalapüük eraldab rohkem CO₂ kui lennundus
Kalapüügil ei ole hävitav mõju mitte ainult mere ökoloogilisele tasakaalule, vaid ka kliimamuutustele. Muu hulgas on kritiseeritud traalimist, millega püütakse välja umbes veerand maailma kaladest. Need kilomeetrid võrke saab lasta väga kaugele süvamerre ja võtta ühe püügiga kümneid tuhandeid kilosid mereelusikku.
Põhjatraalidena lastakse need merepõhja alla, hävitavad oma integreeritud metallplaatidega hiiglaslikke mererohuniite, korallriffe või rannakarpide sänge ning hävitavad seeläbi aastakümneteks väärtuslikku elupaika.
26 USA kliimateadlase ja majandusteadlase hiljutises uuringus on välja arvutatud, et põhjatraalimine ookeanides eraldab aastas 1.5 gigatonni CO₂, mis on rohkem kui ülemaailmne lennundus. Nagu? Avades need veealused maailmad, mis on viimase 50 aasta jooksul neelanud suures koguses inimtekkelist CO₂: näiteks tohutud mererohuniidud suudavad talletada kümme korda rohkem CO₂ ruutkilomeetri kohta kui meie mets.
Söö vähem kala – kas see on lahendus?
Kas inimkond peaks lõpetama kala söömise? Film Seaspiracy viitab sellele. Kala on aga maailmas umbes kolme miljardi inimese toitumise oluline osa ja seda on raske taskukohase valguallikana asendada, eriti arengumaades.
Ka WWF on oma kalateatises hiljuti väitnud, et kalatarbimise vähendamine on parim viis maailma ookeanide kaitsmiseks. WWF-i kalapüügiekspert Philipp Kanstinger on aga veendunud: "Me võiksime kalapüügi kujundada nii, et see oleks kooskõlas tervisliku toitumisega." Ja erinevalt mõnest globaalse lõunaosa riigist on meil valik: saame teadlikult osta ainult teatud tüüpi kalu. Ja jah: saame ka vähem kala süüa ja selle ainulaadseid toitaineid nutikalt asendada.
Milline kala töötab ja milline mitte?
Kahjuks ei ole tarbijatel lihtne asjadel silma peal hoida. Milline kala ikka puhta südametunnistusega ostukorvi võib sattuda, sõltub eelkõige kolmest tegurist: Kui terved on kalavarud püügipiirkonnas, merest võetakse vaid nii palju, et need varud ikka ja jälle taastuda saaksid ning millist meetodit kasutatakse nende püüdmiseks. Enam pole palju kalaliike, mida asjatundjad kõhklemata soovitaksid: kohalik karpkala on üks neist.
Dr Rainer Froese Geomar Helmholtzi ookeaniuuringute keskusest annab ka loa Alaska looduslikule lõhele ja Põhjamerest pärit kilule. Samuti Vaikse ookeani põhjaosa teatud tervislikest varudest pärit Alaska pollocki puhul. Meie testis uurisime külmutatud kalatooteid. Paljud on soovitatavad.
Froese sõnul sobivad hästi rannakalalest, lest ja kammeljas, kui nad on pärit Läänemerest ja on püütud nakkevõrkudega.
Tarbijatel on raske kindlaks teha, millist kala osta
Täpne (all)püügipiirkond ja püügiviis on sageli märgitud supermarketis külmutatud kalale või saab selle teada QR-koodi kaudu. Seda tuleb küsida restoranist või kalakauplusest. Nagu see poleks piisavalt keeruline, muutuvad vastavad aktsiad ikka ja jälle ning koos nendega ka ekspertide soovitused.
Hea ülevaate annab WWF-i kalateatmik, mida uuendatakse mitu korda aastas ja hinnatakse kalaliike foorisüsteemi abil.
Mõned populaarsed kalaliigid on seal rohelised, vähemalt üksikute püügipiirkondade jaoks, ja on seetõttu WWF-i silmis "hea valik":
Nende hulka kuuluvad praegu Kirde-Arktikast pelaagilise saarmatraalidega püütud meriahven või Euroopa vesiviljelusest pärit hiidlest.
WWF-i hinnangul on rannakarbid ka okei, kui need on pärit vesiviljelusest.
Kuid on ka hulk ohustatud kalaliike, mis ei kuulu ostukorvi, olenemata sellest, kuidas ja kus nad püüti. See sisaldab:
- Angerjas ja koer (kriitiliselt ohustatud)
- Grupp
- kiired
- Harilik tuunikala
Selliseid liike pakuvad aga iseenesestmõistetavalt ka kaupmehed ja restoranid.
Üha enam MSC-hüljestega püüki ei ole jätkusuutlik
Olgem ausad: selle püügiviiside džungli ja pidevalt muutuvate varude juures on vastutustundlik kalaostmine üsna nõudlik. Seda enam on vaja head hüljest, mis teeb jätkusuutlikud looduslikud kalad esmapilgul äratuntavaks.
Sinine silt Marine Stewardship Council (MSC) sai sellest ideest alguse tubli 20 aastat tagasi. Kuid viimastel aastatel on kriitika pitsa suhtes sagenenud ja viimasel ajal on distantseerunud ka WWF, kes asutas MSC üle 20 aasta tagasi.
"Meie arvates ei ole MSC-s kasvav kalapüük jätkusuutlik," selgitab Philipp Kanstinger. Väited: MSC sõltumatus on ohus, kuna sertifitseerijad valivad ja nende eest maksavad kalandusettevõtted ise; standardit on viimastel aastatel üha enam pehmendatud, mis teeb traalide või peibutuspoidega püütud kalade hülge hankimise lihtsamaks.
Fish-Siegel: sageli mitte rohkem kui miinimumstandard
Meie külmutatud kala test kinnitab täpselt seda. WWF ei anna oma praeguses kalajuhises enam üldist soovitust MSC-sertifikaadiga kalade kohta, vaid soovitab märgist ainult kui "kiire otsustusabivahendit, kui kalajuhendi jaoks pole piisavalt aega".
Silt oli varem kullastandard, ütleb Kanstinger, "tänapäeval on see vaid miinimumstandard."
Kuid sertifitseeritud on parem kui sertifitseerimata, sest märgis tagab kaks punkti:
Esiteks, et kala ei oleks pärit ebaseaduslikust allikast.
Ja teiseks, et tarneahel oleks usaldusväärselt jälgitav püügilaevast kuni töötlejani – see on oluline alus saagi jätkusuutlikkuse kindlaksmääramisel ja kaebuste lahendamisel.
Naturlandi kalahüljes on vesiviljelusest pärit kaladele kõige rangem
Rahvusvahelise mahepõllumajanduse liidu poolt auhinnatud Naturlandi metsik kalahüljes on vähem levinud. Selle märgise abil ei pea kalapüügitegevus vastama mitte ainult ökoloogilistele, vaid ka sotsiaalsetele standarditele kogu väärtusahela ulatuses. Kuid ka siin ei saa tarbijad olla täiesti kindlad, et ebapiisavatest varudest või probleemsetest püügiviisidest pole kala salakaubana toodud.
Naturlandi spetsiaalselt vesiviljelusest pärit kalade eest välja antava pitsatiga on olukord teine: see on praegu Saksamaal kõige rangem. Sest tohutud kasvatusrajatised tekitavad hoopis teistsuguseid probleeme kui kalapüük merel: liiga väikese ruumiga tehasekasvatus, pestitsiidide ja antibiootikumide kasutamine või metsikute kalade ja soja massiline söötmine.
Nii näeb Naturlandi hüljes ette:
Asustustihedus on isegi väiksem kui mahetoodetel.
Keelab looduslike kalade söötmise
Reguleerib kalandustöötajate sotsiaalseid standardeid
Mis alternatiivi on kalapüügile?
Muidugi oleks parim lahendus vähem kala süüa. Sest kui ostame nüüd piiranguteta tervetest varudest kala, satuvad ka need paratamatult surve alla.
Tervise huvides on aga Saksa Toitumisühing alati soovitanud kala süüa kord-kaks nädalas. Muuhulgas tänu väärtuslikele oomega-3 rasvhapetele, mille puhul väidetavalt vähendavad südame-veresoonkonna haiguste riski eelkõige kaks pika ahelaga oomega-3 rasvhapet EPA ja DHA.
Kuid neid on ka kõige raskem asendada. Linaseemne-, rapsi- või pähkliõli võib aidata kaasa oomega-3 varustamisele, kuid neis sisalduv alfa-linoleenhape saab ainult osaliselt muutuda EPA-ks ja DHA-ks.
Föderaalne toitumiskeskus soovitab, et igaüks, kes otsustab kalast sagedamini loobuda, võiks selle kõige paremini asendada mikrovetikate ja vetikaõlidega. Turul on ka taimeõlisid, mis on rikastatud mikrovetikate DHA-ga, näiteks DHA linaseemneõli.
Euroopa Toiduohutusamet EFSA soovitab täiskasvanutele päevaseks annuseks 250 mg DHA. Muide, vetikad pakuvad ka kalamaitset ja muid olulisi toitaineid. Vetikate tootmise keskkonnakulud ei ole aga palju väiksemad kui kala puhul, nagu näitas Halle-Wittenbergi ülikooli 2020. aasta uuring.
Kalaasendajad sisaldavad teistsuguseid toitaineid kui kalad
Teisest küljest, kui igatsed ainult kala maitset: nüüd on turul lai valik vegan kalaasendajaid alates taimsetest kalasõrmedest kuni krevettide imitatsioonini. Seda kalaasendajat valmistatakse sageli tofu- või nisuvalgupõhjaga, mõnikord ka köögivilja- või kikkapuupõhjaga.
Toitainete osas aga ei suuda need tooted tavaliselt loomsete originaalidega sammu pidada, nagu näitab Hesseni tarbijanõustamiskeskuse uuring. Organism kasutab taimseid valke teisiti kui loomseid valke. Lisaks on osa kalaasendustooteid kõrgelt töödeldud ja oomega-3 lisandit pole sageli üldse.
Kalapüük: mida poliitika peab tegema
Keskkonnaorganisatsioon Greenpeace nõuab, et ÜRO määraks merekaitsealade võrgustiku, mis katab vähemalt 30 protsenti ookeanidest. Praegu on kalapüük tegelikult keelatud või reguleeritud vähem kui 3 protsenti.
Teine merekaitsjate nõue poliitikutele: ELi kalanduspoliitika peab iga-aastaselt kindlaksmääratud püügikvootides rohkem põhinema säästva kalapüügi teaduslikel soovitustel. See tähendaks, et püütakse ainult nii palju, et põhivarud jäävad alles ja varud saaksid taas hästi taastuda. "Kahjuks ei järgita neid soovitusi sageli," kurdab Philipp Kanstinger.
Kolmas punkt poliitiliste ülesannete nimekirjas oleks ebaseadusliku kalapüügiga tegelemine. Lisaks igal aastal püütavale 90 miljonile tonnile kalale kaob veel 30 protsenti merest ebaseaduslikult – paatidel, mis ei hooli kalapüügireeglitest ega kaitsealadest.
