Sibul: kuum ja tervislik

Sibul on üks populaarsemaid köögivilju kogu maailmas. Nende teravus, mitmekülgsus, kasvatamise lihtsus ja hea säilivus muudavad sibula väärtuslikuks toiduaineks. Kuid sibul on end tõestanud ka ravimtaimena ja seda kasutatakse sageli traditsioonilise koduvahendina, nt B. putukahammustuste, armide, köha või kõrvavalu raviks.

Sibul on iidne kasulik ja ravimtaim

Sibul (Allium cepa) on üks inimkonna vanimaid kultuurtaimi. Väidetavalt on seda Hiinas kasvatatud enam kui 5,000 aastat ja iidsest Babüloonia savitahvlitest kokaraamatust selgub, et see pidi olema iidsetel aegadel väga populaarne maitsetaim ja köögivili.

Vana-Egiptuses sai sibul oma sfäärilise kuju ja kontsentriliste rõngaste tõttu lõpuks kultusobjektiks – igavese elu sümboliks. Egiptlased olid veendunud, et kirbe sibula aroom võib isegi surnutele elu tagasi puhuda. Seega pole üllatav, et vaaraode haudadest leiti nt B. Sibulajäänused kuulsast Tutanhamoni hauakambrist.

Vana-Kreeka allikad seevastu annavad tunnistust, et sibulat hinnati juba tol ajal ravimtaimena, nt B. loodusliku verevedeldajana. Rooma gladiaatorid aga hõõrusid end lihaste tugevdamiseks sibulamahlaga.

Ja 16. sajandil väitis kuulus arst Paracelsus, et sibul on väärt tervet apteeki – ja tänapäevased uuringud on tema hinnangut ammu kinnitanud.

Fruktaanid on tõhusad gripiviiruste vastu

Huvitav on see, et sibul ei sisalda tärklist. Nende süsivesikud seevastu on nn fruktaanide kujul. Need on vees lahustuvad oligo- ja polüsahhariidid, mis kaitsevad sibulat kuivamise eest, kuid põhjustavad sageli tundliku seedesüsteemiga inimestel selliseid kaebusi nagu peavalu. B. kõhupuhitus.

Põhjus on selles, et fruktaanid imenduvad peensooles halvasti ja jõuavad seega muutumatul kujul jämesoolde, kus need bakterid lagundavad. Sibulataimedest talub mahedat sibulat kõige paremini toorelt.

Seevastu need, kel sibulaga probleeme pole, saavad täiel rinnal nautida fruktaanide ülimalt positiivset mõju tervisele. Näiteks Jaapani Toyama ülikooli uuringud on näidanud, et sibulatest saadavad fruktaanid on tõhusad A-gripiviiruste ehk gripi vastu.

Lisaks aktiveerivad fruktaanid soolefloorat, soodustavad roojamist ning suurendavad kaltsiumi ja teiste mineraalainete imendumist.

Sibul on rikas elutähtsate ainete poolest

100 grammi sibulat sisaldab ümmargusi:

• 7.4 mg C-vitamiini (8 protsenti soovitatavast ööpäevasest annusest): omab antioksüdantset toimet radikaalide püüdjana.
• 156 µg B6-vitamiini (8 protsenti soovitatavast ööpäevasest annusest): see on oluline aminohapete metabolismi jaoks.
• 4 µg B7-vitamiini (4 protsenti soovitatavast ööpäevasest annusest): soodustab vererakkude, naha, juuste ja närvikoe kasvu.
• 162 mg kaaliumi (8 protsenti soovitatavast ööpäevasest annusest): see on oluline närvide ja lihaste jaoks.
• 50 mg väävlit (10 protsenti soovitatavast ööpäevasest annusest): Edendab tervet soolefloorat, toetab maksa ja omab detoksifitseerivat toimet.

Eriti suure raviväärtusega on sibulas sisalduvad väävliühendid. Muide, nemad on ka need, kes sibulat lõigates pisarad voolama panevad.

Väävel paneb pisarad voolama

Sibulas sisalduvad väävliühendid on väävlit sisaldav ja antiseptiline aminohape, mida nimetatakse isoalliiniks. See asub sibularakkude välimistes rakukihtides. Raku sees on aga ensüüm alliinaas.

Kui need kaks ainet sibula lõikamisel kokku puutuvad, lagundab ensüüm aminohappe üksikuteks osadeks, luues pisaravoolu tekitava aine nimega propaandiool-S-oksiid.

Küll aga saad ära hoida pisaraid, kui kasutad sibulat tükeldades väga teravat nuga, paned lihtsalt ninatükiga sukeldumisprillid ette või lased sibulal enne tükeldamist mõnda aega külmikus seista.

Pidades silmas väävliühendite tervist edendavaid omadusi – just nimelt südame-veresoonkonna süsteemi jaoks – on hea meel vastu võtta paar pisarat.

Sibul on verd vedeldaja ja kaitseb südameinfarkti eest

Uuringud on näidanud, et sibulas sisalduvad väävlit sisaldavad ained näivad toidavad ja toidavad punaste vereliblede rakumembraani, nii et hapnikuga varustamist ja verevoolu saab optimeerida.

Samal ajal pärsivad väävliühendid vere hüübimist, nii et sibul võib ennetada tromboosi. Mõlemad koos tagavad veresoonte täiusliku tervise ja hoiavad ära südame-veresoonkonna probleeme.

Seega pole üllatavad uuringute tulemused, mis näitavad, et sibularikas dieet võib vähendada südameinfarkti riski, nt B. Milano Istituto di Ricerche Farmacologiche "Mario Negri" uuring, milles osales rohkem kui 1,000 uuringus osalejat.

Kui alliin võib parandada verevoolu omadusi ja vältida veresoonte kahjustusi, siis teised koostisained, nagu B. kvertsetiin, alandavad vererõhku ja toimivad põletiku vastu.

Sibul alandab kolesterooli taset

Samas vähendavad sibulas sisalduvad väävliühendid kolesteroolitaset – seega tundub, et sibul mõtleb tõesti kõikidele südame-veresoonkonna haiguste riskiteguritele ja kõrvaldab need.

Hiina teadlased Chung Shani meditsiiniülikooli haiglast on näidanud, et eriti kõrge kvertsetiinisisaldusega sibulamahl võib selles kontekstis olla eriti kasulik. Uuringus osales 24 veidi kõrgenenud kolesteroolitasemega katsealust, kes jagati kahte rühma.

Kui esimene rühm sai 100 nädala jooksul iga päev 8 ml sibulamahla, siis teine ​​rühm sai platseebot. On näidatud, et sibulamahla võtmine võib oluliselt vähendada nii LDL-kolesterooli kui ka üldkolesterooli taset veres.

Iga päev: 1 keskmise suurusega sibul

Lisaks ülitõhusatele väävliühenditele sisaldab sibul ka teisi tervisega seotud aineid: polüfenoole. Jah, polüfenoolide sisalduse poolest sibulaga konkureerivaid toiduaineid on väga vähe. Üks tähtsamaid polüfenoole sibulas on flavonoidne kvertsetiin. B. on kantserogeense toimega.

Lisaks flavonoididele sisaldab punane sibul ka teisi polüfenoole, peamiselt nn antotsüaniine, mis vastutavad ka punase värvuse eest. Neil on põletikuvastane ja veresoonte kaitse.

Sibulat koorides pidage meeles, et polüfenoolid on eriti kontsentreeritud välimistes rõngastes. Kui need eemaldate, kaotab punane sibul umbes 20 protsenti kvertsetiinist ja peaaegu 75 protsenti antotsüaniinidest.

Selleks, et nautida sibulast piisavalt suures koguses polüfenoole, soovitavad toitumisspetsialistid lisada dieeti üks keskmise suurusega sibul päevas.

Sibul vähendab vähiriski

Mitmed uuringud on nüüdseks näidanud, et inimestel, kes söövad regulaarselt sibulat, on väiksem tõenäosus haigestuda vähki. Hollandi teadlased Limburgi ülikoolist näitasid juba 1996. aastal, et pool sibulat päevas võib vähendada maovähi riski 50 protsenti.

Itaalia uuring ülalmainitud Istituto di Ricerche Farmacologiche “Mario Negris” Milanos on seevastu näidanud, et sibulal on ennetav toime paljudele teistele vähivormidele.

Näiteks pool sibulat päevas peaks B. vähendama suu- ja kurguvähi riski 84 protsenti ning munasarjavähi riski 73 protsenti.

Sibul kaitseb kõhunäärmevähi eest

Hiljutises uuringus (märts 2016) uurisid Tšehhi teadlased, millised köögiviljad sobivad kõige paremini pankreasevähi eriti ohtliku vormi ennetamiseks.

Esikohale tuli hapukapsas, teisele brokkoli ja juba kolmandalt kohalt leiame keedetud sibulad. See tähendab, et isegi inimesed, kes tunnevad, et toores sibul kipitab vähem, saavad kaitseefektist kasu.

Dr Azeem ja tema meeskond jõudsid järeldusele, et rohkem kui kolm portsjonit köögivilju nädalas, sealhulgas sibul, koos tsitrusviljadega võivad kaitsta kõhunäärmevähi eest.

Suure tõenäosusega on selle põhjuseks sibulas sisalduvad flavonoidid.

Sibul toetab diabeetikuid

Hiina Zhejiangi ülikooli teadlased on hoolikalt uurinud, kuidas sibul diabeetikutele kasulik on.

Sibula üks olulisemaid mõjusid on hüpoglükeemiline toime ehk veresuhkru taseme langus, kusjuures eriti suurt rolli mängivad siin väävliühendid ja flavonoidid.

Need ained aitavad vähendada veresuhkrut, vere lipiide, oksüdatiivset stressi ja reaktiivseid hapnikuradikaale, mille tõttu nt väheneb rakkude insuliiniresistentsus ja vajadusel suureneb insuliini vabanemine.

Sibul rahvameditsiinis

Nagu alguses juba selgitatud, on sibul iidne koduravim, mis on traditsioonilises meditsiinis asendamatu. On mitmeid võimalikke kasutusviise, mis on end aja jooksul tõestanud ja mida siiani põlvest põlve edasi antakse.

Sibulat võib süüa, kuid kasulik on ka sibulaaurude sissehingamine, siirupit või mahla sisse neelamine või välispidine määrimine.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad nt B.

• köha
• Käre kurk
• kõrvavalu
• Kusepõie ja kuseteede infektsioonid
• gripp ja külmetushaigused
• seedehäire
• nõrkuse seisundid
• reumaatilised kaebused
• putukahammustused
• haavad ja armid

Külmetust leevendavad sibulamahl ja sibulasiirup

Kuna sibul on tugeva rögalahtistava toimega, kasutatakse seda tänapäeval eelkõige külmetushaiguste korral, nt B. köha, bronhiidi, külmetuse või astma puhul.

Sibula ravivõime kasutamiseks on palju retsepte, nt B. mahla ja siirupina, mis vabastab bronhides olevad limakorgid ja hõlbustab rögaeritumist.

Muide, sibulaköhasiirupit on väga lihtne ise valmistada:

Keeda ½ kg viilutatud sibulat ½ liitris vees koos 350 g täisroosuhkru ja 100 g meega pidevalt segades paksemaks. Võite seda võtta 4 kuni 5 supilusikatäit päevas.

Võid lõigata ka sibula väikesteks kuubikuteks, keeta 2 liitris vees ja seejärel sibulaaurud sisse hingata.

Sibulakotid kurgu-, kõrva- ja põiepõletike jaoks

Haki sibul peeneks ja mässi õhukese puuvillase rätiku sisse. Kuumutage sibulakott, nt B. veeauru kaudu.

Seejärel võid asetada sooja sibulapaki haige kõrva või kurgu peale. Sibulakoti kinnitamiseks võid kasutada nt B. salli või peapaela. Säriaeg on umbes pool tundi. Korrake seda protsessi kolm korda päevas.

Sibulakotid sobivad ideaalselt ka põiepõletike korral urineerimisvalu leevendamiseks.

Sibul aitab putukahammustuste korral

Kui üks putukas, z. herilase poolt, on hea, kui sibul on käepärast. Lihtsalt lõigake see pooleks ja hõõruge nõelamiskohta.

Kui sibulat veidi pigistada, tuleb välja uus mahl ja putukahammustuse ravi võib korrata. Valu peaks märkimisväärselt taanduma umbes viie minuti pärast.

Enamasti saab sibula abil paistetust isegi ära hoida.

Sibulaekstrakt ravib ka kangekaelseid arme

Arme peetakse inetuteks ja sageli tuletavad need kannatanutele meelde halba sündmust kogu ülejäänud eluks. Sibul on järeleproovitud vahend isegi lokkavate armide raviks.

Sageli kasutatakse sibulaekstrakti salvi, millel on dekongestiivne, bakteritsiidne ja põletikuvastane toime ning mis takistab sidekoe liigset kasvu.

Isegi tavameditsiini arstid hindavad sibulaekstrakti regeneratsiooni soodustavaid omadusi nii, et see on juba kantud ametlikesse armide ravi juhistesse.

Saksa Dermatoloogiaühingu andmetel võib sibulaekstrakti preparaate kasutada nii operatsioonijärgseks armide ennetamiseks kui ka haava paranemise ajal ja vahetult pärast seda.

Vahemere piirkonnas, kus vähesed toidud saavad ilma sibulata hakkama, on see õigusega õnne ja tervise sümbol.

Sibul – talent köögis

Köögis on vürtsikas sibul tõesti kõrgel kohal. Iga sakslane tarbib umbes seitse kilogrammi sibulat aastas. Olgu see siis toores, aurutatud või praetud: pole tõesti ühtegi teist köögivilja, mida saaks nii mitmel erineval viisil kasutada.

Sibul on maitseaine aluseks lugematutel roogadel, olenemata sellest, kas tegemist on köögiviljaroogade, suppide, hautiste, risoto, kastmete, salatite või määrdega.

Sibul maitseb imehästi ka antipastona – äädikas või õlis marineeritult, nt B. pärlsibulana. Seda saab ka ahjus täita ja valmistada.

Kui kollane sibul maitseb eriti kuumalt, siis rõngasteks lõigatud mahe punane sibul sobib ideaalselt värviliste salatite kaunistamiseks, seda ka oma dekoratiivse välimuse tõttu.

Samas on ka palju roogasid. B. sibulasupp, maitsev sibulakook või sibulapitsa, kus peaosatäitjana astub üles sibul.

6 näpunäidet sibula õigeks kasutamiseks

• Vihje 1: Sibulat tükeldades kasutage kindlasti teravat nuga, muidu võib see – peale pisarate – kibeda maitse.
• Vihje 2: lõigake sibul ainult vahetult enne kasutamist, et aroom ei aurustuks.
• Vihje 3: Sibulalõhnast vabanemiseks kätel hõõruge neid lihtsalt sidrunimahlaga.
• Näpunäide 4: piparmündilehtede närimine aitab seevastu, kui pärast sibulatoidukorda peate kohtuma.
• 5. nõuanne: kui sibul põhjustab puhitust, võivad vürtsid, nagu köömned, köömned, apteegitilli seemned, ingver ja tüümian, seda mõju neutraliseerida.
• Vihje 6: Keedetud, aurutatud või praetud sibul maitseb magusam kui toores. Seda seetõttu, et küpsetamise käigus eraldub sibula enda suhkur.

Olge sibulate ostmisel ettevaatlik

Ladustatud sibulat ostes veenduge, et see oleks tugev ja täidlane. Kest peab olema puhas ja täiesti kuiv. Ärge ostke sibulat, millel on mädaplekid. Raputage sibulavõrku: kui koor kahiseb, on see märk heast kuivamisest.

Kui seevastu sibul tundub pehme või sellel on juba rohelised võrsed, on see selge märk ülemäärasest varust.

Kevad- või talisibulat ostes viitavad värskusele krõbedad värsked lehed.

Rõõmustav on see, et Greenpeace'i ning Föderaalse Tarbijakaitse- ja Toiduohutuse Ameti (BVL) andmetel on sibul kõige vähem pestitsiididega saastunud toiduainete hulgas – üle 70 protsendi proovidest olid absoluutselt jäägivabad.

Kui soovite olla ohutuse poolel, on mahesibul loomulikult eelistatavam tavaviljeluse sibulatele.

Kuidas sibulat säilitada

Kui hoiate sibulaid õhurikkas, kuivas ja pimedas kohas, võite neid hoida mitu kuud. Kuid ärge mähkige neid fooliumisse.

Säilitussibul säilib kõige paremini temperatuuril 1–2 kraadi Celsiuse järgi, samas kui suvi- või talisibul säilib külmiku krõbedamas sahtlis (plastmassist säilitusnõus ja niiske lapi sisse mähituna) värskena neli kuni viis päeva.

Kui sibul hakkab tärkama, tuleks need esimesel võimalusel ära süüa.

Nagu näete, on sibul väga rahuldust pakkuv köögivili, mis mitte ainult ei maitse suurepäraselt, vaid hoiab ka teie tervist varvastel.