John Myers
Safran on vürts ja seda saadakse samanimelise krookuse taime õitest. Selle kollane värvus ja intensiivselt aromaatne aroom on iseloomulikud kulinaarsele kullale.
Huvitavaid fakte safrani kohta
Safrani päritolu on algselt Kreeka Kreeta saarelt. Vürts levis kiiresti juba iidsete egiptlaste päevil ja seda peeti juba siis äärmiselt väärtuslikuks. Kollase värvuse tõttu seostati safranit eriti Kreeka ja Babüloonia valitsejatega, kuna kollast peeti tol ajal valitsejate pühaks värviks. Tänapäeval kasvatatakse ja koristatakse safranit peamiselt Iraanis, Kashmiris ja Vahemere piirkonnas. Oktoobri keskpaik on safrani koristusaeg. Saagikoristus peab aga toimuma kiiresti, kuna hea hõõgniidi kvaliteedi tagamiseks on see võimalik ainult kahe- kuni kolmenädalase õitsemisperioodi alguses.
Näpunäiteid safrani ostmiseks ja toiduvalmistamiseks
Safrani maitse ja lõhn on tavaliselt väga erinevad. Kui lõhna iseloomustab intensiivne, pigem lilleline aroom, siis maitses domineerib vürtsikas-hapukas noot. Olge safraniga ettevaatlik, sest liiga palju safranit võib teie roa kibedaks muuta. Samuti ei tohi safranit aromaatse lõhna säilitamiseks üle küpsetada. Suurepärane lihtne retsept on safranirisoto, kus küpsetate ainult punaseid niite umbes 12–15 minutit. Kui soovid safrani eripärale õiglust anda ja seda sama elegantselt serveerida kui restoranis, siis proovi meie retsepti magusate pirnide jaoks safraniga või maitsvate lõheviilude safraniga. Safranitee on idamaades populaarne jook – väidetavalt mõjub see tuju tõstvalt.
Säilitamine ja vastupidavus
Kaitske safranit ladustamisel valguse ja niiskuse eest. Punaseid niite on kõige parem hoida pimedas kohas õhukindlates metall- või klaaspurkides. Vürts ei kaota ei värvi ega aroomi ning säilib isegi avatuna kuni kolm aastat.
