Hurmaa – magus vili

Armastatud Aasias, üha enam hinnatud Euroopas: hurma on maitsev, tervislik, kõrge vitamiini- ja mineraalainesisaldusega puuvili.

Jaapani hurma – seitsme vooruse puu ja selle vili

Kui esimesed külmad päevad kätte jõuavad ja enamus puu- ja juurvilju on juba koristatud, kingib kakipuu (Diospyros kaki) meile oma imemagusaid vilju. Oranžid, kollased ja punased hurmaad – tuntud ka kui hurmaad, jumalaploomid või hurmaõunad – tekitavad praegusel kahvatu maastikul eredaid värvipritsmeid.

Hurmapuu kuulub eebenipuu perekonda ja on algselt pärit Aasiast. Hiinas on seda aastatuhandeid kõrgelt hinnatud ja seda nimetatakse "seitsme vooruse puuks", kuna…

• see on väga vastupidav
• varju,
• pakub lindudele pesapaika,
• hoiab vead eemal
• selle puit põleb ilusti
• tema kollakaspunased lehed sügisel kuni külmadeni rõõmustavad silma ja
• langenud lehed varustavad mulda väärtuslike toitainetega.

Lisaks mõistsid muistsed hiinlased varakult, et hurmapuus uinus tugev tervendav jõud. Praeguseks on traditsioonilises hiina meditsiinis kasutatud praktiliselt kõiki taimeosi.

Näiteks juurtest tugevdatakse südant, koorest ravitakse põletushaavu ja lehtedest valmistatakse teed, mida kasutatakse kõikvõimalike vaevuste nagu B. vereringehäirete ja nakkushaiguste puhul. Küpseid hurmasid kasutatakse seevastu seedetrakti probleemide ja palaviku korral ning küpsete viljade mahla kõrge vererõhu korral.

Hiinast levis hurmapuu peagi ka teistesse Aasia riikidesse nagu Korea ja Jaapan, kus hurma on praegu üks absoluutseid lemmikvilju. Neid on kõige parem süüa värskelt, kuid võib ka kuivatada, et saaks aastaringselt nautida. Hurma on õnne sümbol, mistõttu on Jaapanis kombeks aastavahetusel puuvilju süüa.

Kust meie hurmaa pärit on?

Kuigi hurma on üks vanemaid kultiveeritud puuvilju maailmas, kulus palju aega, enne kui see suutis läänemaailma veenda. Selle põhjuseks on asjaolu, et tegemist on pehme ja tundliku viljaliha tõttu äärmiselt tundliku viljaga, mis poleks pikka transporditeed üle elanud.

Lõpuks, 18. sajandil istutati Lõuna-Euroopas esimesed hurmapuud ja maitsvad hurmaad said kiiresti suure entusiastliku osaliseks. Sellest annab tunnistust ka üldnimi Diospyros: jumalik vili. Transpordiraskuste tõttu pidi aga mööduma veel 250 aastat, enne kui Kesk- ja Põhja-Euroopa inimesed said kaki nautida.

Isegi tänapäeval korjatakse tervelt 90 protsenti kõigist kakidest nende koduriigis Hiinas, kuid nendega on liitunud kümmekond olulist kasvuriiki üle maailma. Puuviljad, mida oktoobrist detsembrini pakume, toodi paar aastat tagasi peamiselt Itaaliast. a. sorti Tipo. Seni aga on Hispaanial importija eelis. Valencias, kõige olulisemas kasvatuspiirkonnas, kasvatatakse peaaegu eranditult ovaalset Rojo Brillante (hurma).

Vanad kakisordid ja tänapäevased kultuurvormid – suur erinevus

Erinevalt ürgsetest hurmadest, mida saab süüa ainult küpsena ja mille viljaliha on selles küpses olekus tarretisesarnane ning millel on ainult õrn ja kergesti rebitav nahk, võib hurma ka käest ära süüa sama kõvasti kui õuna.

Esimest seevastu ei saa süüa, kui see on veel kõva. Nende tanniini või tanniinisisaldus on liiga kõrge. See paneks suu kortsu. Kui need on aga küpsed, siis olenevalt sordist lusikaga välja. Õrn nahk aga tavaliselt lusikale vastu ei pea ja limane vili on parem panna kaussi, purustada ja segada teiste puuviljadega, nt B. Apelsinide või vaarikatega, mis harmoneeruvad väga hästi magusa, madala- hapu hurma nende happesuse tõttu ja lusikatäis mandlivõid.

Ekspordiks on need vanad kakisordid liiga pehmed. Kui aga oled Hispaanias puhkamas, võid neid seal oktoobris otse puu otsast näksida – eeldusel, et tead kedagi, kellel on aias hurma, sest puud seal metsikult ei kasva. Suvel pikka kuivaperioodi nad üle ei elaks.

Iisraelist pärit hurmaa – nn Sharoni vilju – võib süüa tahkes olekus, nagu hurmasidki. Isegi täiesti küpsena ei muutu need kunagi nii limaseks kui traditsioonilised hurmaad. Sharon on kultiveeritud kaki vorm.

Päikest armastavat hurmapuud võib aga kohata ka Kesk-Euroopa soojematel aladel, näiteks viinamarjakasvatuspiirkondade mõnes eraaias või kasvatatakse teda suure pühendumusega vannides. On oluline, et umbes 500 sordist valitaks välja üks, nt B. Kostata või Rosseyanka iseloomustab külmakindlus.

Makrotoitained

Nagu puuviljade puhul tavaliselt, koosneb hurma umbes 80 protsendist veest. Võrreldes teiste puuviljaliikidega sisaldab see aga palju puuviljaspetsiifilist suhkrut, mis seletab puuviljade suhteliselt kõrge kalorsusega 70 kcal (292 kJ). 100 grammi toores hurma sisaldab järgmisi toitaineid:

• 0.2 grammi rasva
• 0.6 g valku
• 19 g süsivesikuid (millest 15 g suhkrut ja 3 g kiudaineid)

Suhkrusisaldus koosneb 8 g fruktoosist (puuviljasuhkur) ja 7 g glükoosist (dekstroosist), mille tulemuseks on glükoosi/fruktoosi suhe 0.9, mis on oluline fruktoositalumatusega inimestele, kuna nad taluvad fruktoosi seda paremini, mida rohkem glükoosi on veres. samaaegselt fruktoosiga.

Hurmaa aitab teil kaalust alla võtta

Meediast võib ikka ja jälle lugeda, et fruktoos võib põhjustada kõikvõimalikke vaevusi ja haigusi nagu nt B. rasvumine, infarkt, seedetrakti probleemid, maksaprobleemid, vähk. Kahjuks eristatakse selliseid aruandeid harva, nii et üha rohkem inimesi vaatab vilja kriitiliselt.

Kuid see ei ole mingil juhul hurmas ja kaas sisalduv fruktoos. mis teeb haigeks, vaid pigem tööstuslik suhkur (millest poole moodustab fruktoos) ning tööstuslikult valmistatud toidud ja joogid, mis on magustatud fruktoosi sisaldavate siirupitega.

Kui aga süüakse puuvilju, mis loomulikult sisaldavad ka fruktoosi, pole kaalutõusu ohtu, nagu näitas Pariisi Pierre et Marie Curie ülikoolis läbi viidud ülevaateuuring. Teadlased jõudsid järeldusele, et kuni 100 grammi fruktoosi päevas kindlasti ei soodusta ülekaalulisust. Kuid selleks, et süüa 100 grammi fruktoosi koos hurmaga, tuleks ära süüa 1.25 kilogrammi hurma – ja isegi see suur kogus poleks probleem.

Pealegi on Lõuna-Korea teadlased Kyungnami ülikoolis läbiviidud uuringu põhjal isegi jõudnud järeldusele, et hurmaa võib aidata rasvumist ennetada ja ravida. Kaki puuviljaekstrakti abil saab inhibeerida teatud ensüümi (pankrease lipaasi), mis vähendas toidust saadavat rasva. Kas värskelt tarbitud hurmal ka selles osas tuntav mõju on, pole muidugi teada. Kuid võib julgelt eeldada, et hurmaa ei soodusta kuidagi kaalutõusu.

Toidukiud puhverdavad fruktoosi

Miks aga teeb suhkur lauasuhkru kujul või valmistoodetes paksuks ja haigeks, puuviljades sisalduval suhkrul aga lausa vastupidine mõju? Nii ütles Bostonis asuva New Balance Foundationi rasvumise ennetamise keskuse direktor dr David Ludwig.

See paneb seedekulglale palju tööd, sest tellingud tuleb lahti murda. Kui see juhtub, vabaneb suhkur järk-järgult. Toidu kiudained tagavad seega, et suhkru imendumine aeglustub oluliselt ja veresuhkru tõus on minimaalne.

Lisaks avaldab koresööt kasulikku mõju "headele" soolebakteritele, tugevdab soolefloorat ja vähendab selliste haiguste nagu käärsoolevähki haigestumise riski. Nii et puuviljad, mis sisaldavad palju süsivesikuid JA kiudaineid, nagu hurmaa, võivad oluliselt vähendada just nende vaevuste riski, mida tavaline suhkur soodustab.

Lisaks sisaldab hurma palju mikroelemente ja antioksüdante, mis tugevdavad maksa – kus toimub fruktoosi lagunemine – ning neutraliseerivad kõrget vererõhku ja insuliiniresistentsust.

Vitamiinid ja mineraalid

Hurmaa annab palju erinevaid vitamiine ja mineraalaineid. Nende hulka kuuluvad näiteks 100 grammi toore puuvilja kohta:

• 267 µg A-vitamiini beetakaroteeni kujul (33 protsenti RDA-st): oluline limaskestadele ja silmadele.
• 100 mikrogrammi B6-vitamiini (5 protsenti RDA-st): see on oluline südame, aju ja maksa jaoks ning vähendab hommikust iiveldust ja menstruaalkrampe.
• 16 mg C-vitamiini (16 protsenti RDA-st): osaleb sidekoe, luude ja kõhrede loomises, kaitseb antioksüdandina selliste haiguste eest nagu vähk ja parandab raua imendumist.
• 800 mcg E-vitamiini (6.7 protsenti RDA-st): kaitseb südant ja artereid, suurendab viljakust, võitleb vabade radikaalidega ja tugevdab immuunsüsteemi.
• 10 µg K-vitamiini (14.3 protsenti RDA-st): oluline vere hüübimiseks ja luude tugevdamiseks.
• 0.4 mg mangaani (17 protsenti RDA-st): antioksüdant toimib vabade radikaalide vastu, toetab kollageeni moodustumist, stimuleerib kõhre ja lülivahekettakoe teket ning on kasulik epileptikutele.
• 170 mg kaaliumi (8.5 protsenti RDA-st): see on oluline kõigi keharakkude nõuetekohaseks toimimiseks ning säilitab südame ja lihaste funktsiooni.
• 9 mg magneesium (3 protsenti RDA-st): toetab lihaste funktsiooni ja osaleb rakuhingamises ja kaltsiumi metabolismis.

Elutähtsate ainete sisalduse osas pidage alati meeles, et need on keskmised väärtused, mis võivad olenevalt sordist ja kasvutingimustest olla madalamad, aga ka palju suuremad. On nt B. mõned hurmaad, mis sisaldavad üle 60 milligrammi C-vitamiini.

Lisaks on hurma üks neist puuviljadest, mis on eriti rikkad mitmesuguste sekundaarsete taimsete ainete poolest, millele omistatakse palju ravitoimeid.

Beetakaroteen – biosaadavus ja kasu tervisele

Olgu see kollane, oranž või punane: isegi hurmade silmatorkavad värvid näitavad, et need sisaldavad palju karotenoide. See hõlmab ka populaarset beetakaroteeni, mis muutub kehas A-vitamiiniks. A-vitamiin täidab organismis paljusid olulisi funktsioone, nt B-vitamiin, mis on oluline paljunemise, kasvu, luude, silmade, naha ja limaskestade jaoks.

Üks 200 grammi kaaluv hurma sisaldab umbes 3,200 mikrogrammi beetakaroteeni. Lihtne arvutus aitab välja arvutada, kui palju A-vitamiini organism sellest toota suudab: jaga beetakaroteeni kogus kuuega! Nii et kui sööte hurma, milles on 3,200 mikrogrammi beetakaroteeni, vastab see 533 mikrogrammile A-vitamiinile – kuigi konversioonimäär sõltub erinevatest teguritest ja on seetõttu inimeseti erinev. Ametlikult soovitatud päevase A-vitamiini vajaduse (800–1000 mikrogrammi) saab – vähemalt teoreetiliselt – katta hurma abil ligi 70 protsendi ulatuses.

Pidage siiski meeles, et beetakaroteeni biosaadavus sõltub paljudest teguritest, näiteks individuaalsest tervislikust seisundist. Kui hurma püreestada või lihtsalt hästi närida ja ka rasvaga kombineerida, näiteks valmistades hurma mandlivõiga, nagu alguses mainitud, saate biosaadavuse optimeerimiseks palju ära teha. Lõppude lõpuks on beetakaroteeni maksimaalne imendumismäär umbes 60 protsenti.

Nagu kõik karotenoidid, on ka beetakaroteenil palju kasu tervisele, olenemata selle rollist provitamiinina A. Uuringud on näidanud, et beetakaroteen on väärtuslik antioksüdant, mis võib nt südamehaigusi, insulti, silmahaigusi, dementsust ja vähki ennetada ja ennetada. aidata taastuda.

Karotenoidid ja nende kasulikkus tervisele

2016. aastal dr. Betty J. Burri ja California ülikooli uurimisrühm uurisid beeta-krüptoksantiini põhjaliku ülevaateuuringu raames. Näiteks leiti, et isegi rasvade kasutamise häiretega ja maksafunktsiooni häirega patsiendid suudavad karotenoidi suhteliselt hästi omastada.

Samuti on näidatud, et beeta-krüptoksantiin võib vähendada kopsuvähiga inimeste surmaohtu. Ühelt poolt takistab antioksüdantne aine kopsuvähirakkude kasvu, teisalt mõjub kopsudele – isegi suitsetajatel – kaitsvalt, põletikku ennetades. Lisaks võib beeta-krüptoksantiini sisaldavate puuviljade söömine aidata vähendada osteoporoosi, maksafunktsiooni häirete või insuliiniresistentsuse riski.

Kaki viljaliha on rikas ka zeaksantiini poolest. Karotenoid, mis kuulub samuti ksantofüllide hulka, võib kaitsta silmahaiguste, nagu glaukoom, eest, millest oleme teile juba üksikasjalikult teatanud järgmises artiklis: Porgand – tervisetegijad.

Eelnimetatud Yangzhou ülikoolis tehtud analüüsid on näidanud, et 38–85 protsenti karotenoidide kogusisaldusest moodustavad beeta-krüptoksantiin ja zeaksantiin. Teadlaste sõnul näitab see selgelt, et erinevate karotenoidide koostis ja sisaldus on olenevalt sordist väga erinev.

Otsustavat rolli mängivad aga ka muud tegurid, näiteks küpsusaste. Viljade valmimisel karotenoidide sisaldus suureneb. Selles mõttes pole üllatav, et beeta-krüptoksantiini kontsentratsioon on kõrgeim nii puuviljades kui ka inimestel endil hilissügisel ja talvel ehk siis, kui süüakse vastavaid puuvilju nagu hurmaa, kõrvitsad või mandariinid.

Tanniinid muudavad valmimata hurma mõrkjaks

Teised hurma koostisosad käituvad vastupidiselt: nende kontsentratsioon väheneb oluliselt küpsemise käigus ja külma saabudes. Nende hulka kuuluvad eelkõige tanniinid. Need on tanniinid, millel on kokkutõmbav (kokkutõmbav) toime.

Kuid need on ka põhjuseks, miks mõned hurma sordid annavad küpsena suus tugeva karvase tunde ja seetõttu võib neid süüa ainult täisküpsena. Selles mõttes täidavad tanniinid oma tegelikku eesmärki, sest tagavad, et keegi ei söö vilja seni, kuni valmib ja seega pole seemnete moodustumine veel lõppenud.

Kuna aga küpsed hurmaad on nii õrnad (vähemalt eelpool mainitud vanemad sordid), et neid nimetatakse sageli diivadeks, on küpsete viljade koristamine heraklese ülesanne ja nende transportimine kaugetele maadele on endiselt väljakutse.

Sel põhjusel korjatakse hurmaa sageli siis, kui need on küpsed, ja viiakse seejärel koheselt rajatisse, kus neid "töötletakse" gaasiga. Näiteks küpsevad nad B. kunstlikult 12 tundi õhukindlas ruumis süsihappegaasi või etüleeni (nn küpsemisgaasi) abil, mistõttu kokkutõmbav toime kaob. Kahjuks mõjuvad sellised töötlused maitsele halvasti, sest aroomiühendid ei saa areneda nii nagu looduslikes tingimustes päikese käes valminud hurma puhul.

Küpsemata või parkainerikkaid hurmasid kasutatakse traditsioonilises meditsiinis, kuna tanniinid toimivad vabade radikaalide, bakterite, viiruste, allergiate, kõrge vererõhu, insuldi ja vähi vastu.

Kaitse vähi ja dementsuse eest

Kuid see pole veel kõik, sest hurma on ka väga rikas erinevate polüfenoolide poolest. Neid fütokemikaale peetakse tervist edendavateks, kuna neil on tugev antioksüdantne ja põletikuvastane toime ning need vähendavad paljude haiguste riski. Kakis sisalduv fisetiin – flavonoid – on viimastel aastatel teadusringkondades palju tähelepanu äratanud.

Laiaulatuslikus ülevaateuuringus on Wisconsini ülikooli teadlased ua märkinud, et fisetiin pärsib erinevaid kasvajate arengus osalevaid ensüüme. Erinevat tüüpi vähi, nagu kopsu-, käärsoole-, naha- ja eesnäärmevähk, puhul on riski vähendamine ligikaudu 20 protsenti kõrge fisetiini ja teiste flavonoidide sisaldusega toitudest, mida süüakse regulaarselt.

Fisetiinil on oluline roll ka aju jõudluse vanusega seotud languse ennetamisel. Erinevate sekundaarsete taimsete ainete võrdlemisel näitas fisetiin kõige paremini närvirakkude kasvu ja küpsemist. Lisaks stimuleerib fisetiin õppimiseks olulist protsessi ja parandab pikaajalist mälu. Fisetiin kaitseb ka aju põletiku eest, mida võib regulaarselt täheldada dementsuse ja Alzheimeri tõve korral.

Nende teaduslike leidudega seoses väitis meedia sageli, et märgatava efekti saavutamiseks tuleb iga päev süüa paar kilogrammi puuvilju. Kuid see ei tähenda mõne hurma söömist ja lootust, et see ravib haigust. Pigem on see selleks, et õppida uuesti hindama tervislike toitude omadusi ja eeliseid ning kasutada neid tervisliku ja mitmekülgse toitumise koostamiseks, mis ennetab või leevendab juba ette mitmeid haigusi.

Just 2017. aastal näitas Poola uuring taas, et eakatel inimestel, kes söövad viis portsjonit puu- ja/või juurvilju päevas, on paremad kognitiivsed võimed (nt keskendumisvõime, mälu, meeldetuletus) ja nad saavad seeläbi vähendada neurodegeneratiivsete haiguste riski. Suurima potentsiaali said toidud, mis on rikkad flavonoidide ja karotenoidide poolest, näiteks hurma.

Mida tuleks ettevalmistamisel arvestada?

Nagu kõiki teisi puuvilju, on hurmaa kõige parem süüa toorelt. Kui küpse vilja viljaliha on tarretisesarnane, võid hurma lihtsalt kiivi kombel välja võtta. Kuigi koort võib süüa, on see üsna sitke, mistõttu ei kohta see erilist entusiasmi.

Sellistel sortidel nagu Sharon ja hurma on õhem nahk, mida süüakse hea meelega. Sellel on suur eelis, kuna väärtuslikud flavonoidid peituvad peamiselt vilja välimistes kihtides. Lisaks saab neid hurmasid – võrreldes täisküpsete ja väga magusate, moosilaadse konsistentsiga viljadega – lõigata tükkideks või viiludeks, millel on eeliseid ka köögis kasutamise osas.

Parem on aga hurma mitte keeta. Paljud nende koostisosad saaksid kahjustatud – ja nende koresööt on eriti tõhus ka toorelt, kuna sellel on veelgi suurem vett siduv võime, mis tähendab, et see täidab teid paremini ja stimuleerib soolestiku liikumist tõhusamalt.

Hurmaa köögis – värviline ja tervislik

Täisküpsed kakid sobivad oma loomuliku magususe tõttu lihtsalt ideaalselt moosiks või vahuks töötlemiseks (lihtsalt püreeks). Hurmaa saab kasutada koogi- ja magustoiduretseptides, aga sellest saab valmistada ka toor-juurviljajäätist (püreesta värskelt pressitud apelsinimahl, hurma ja paar vaarikat, külmuta ja sega külmunult suure jõudlusega blenderis).

Hurma võid kasutada ka soolaste tšatnide valmistamiseks – eriti maitsev lisandiks grillitud juurviljade kõrvale. Küpsed puuviljad sobivad suurepäraselt ka liiga mahlakatele suppidele ja smuutidele.

Hurma maitseb põhiliselt väga aromaatselt, kuid erineb maitse poolest olenevalt sordist ja küpsusastmest. Kui Sharon maitseb magusalt ja suhteliselt mahedalt, siis ebaküpsel hurmal on veidi hapukas iseloom. Oma kindlama konsistentsi tõttu sobivad mõlemad hurmatüübid ideaalselt värviliste salatite, rammusate hautiste või vürtsikate karride valmistamiseks.

Hurmadel, mis pole päris küpsed (tanniinivabadest sortidest), on suurepärane omadus pakkuda kõikvõimalikele roogadele meeldivat värskust. Vürtside osas võib lasta fantaasial lennata. Hurmaa harmoneeruvad eriti hästi eksootiliste vürtsidega nagu B. kurkum, tšilli, koriander, ingver, kaneel või nelk.

Kuivatatud hurmaa saab aga kasutada kastmete lisamiseks ja viimistlemiseks ning magushapude roogade või magustoitude valmistamiseks. Need sobivad hästi riisi või kuskussiga roogadega.

Eriti siis, kui ööd lähevad pikemaks ja tuju on kohati sama sombune kui ilm, tõstab värviline magus hurma tuju, kaitseb nakkuste eest ja paneb näod naeratama.